Viktor Kõrvel (1930–2002) 2000

Viktor Kõrvel (25.09.1930–27.11.2002) oli üks Eesti Geoloogia Seltsi idee algataja ja seltsi ellukutsuja. V. Kõrvel on sündinud Tartus, lõpetas seal keskkooli ja sai Tartu Ülikoolist 1955. aastal geoloogidiplomi. Seejärel töötas ta kolm aastat Tšitaa Geoloogia Valitsuses ja naases Eestisse, kui siin loodi Geoloogia Valitsus. 1958–64 töötaski ta EGV-s geoloogilisel kaardistamisel. Seejärel lahkus taas paarikümneks aastaks Eestist: 1964–71 töötas ta Krasnojarski Geoloogia Valitsuses ja projekteerimisinstituudis „Hüdroprojekt“ ning 1971–83 oli Kiievi geoloogiatehnikumi õppejõud. Järgmine ligi kümneaastane periood oli jällegi seotud Eesti Geoloogia Valitsusega. Rahutu vaimuga, seltskondlik, lõbus ja hea organiseerimisvõimega Vika pani siin 1985. aastal aluse Geoloogide Klubile, mis lähendas erinevates asutustes töötavaid geolooge. Klubi üritustel (enamasti toimusid need EGV Pika tänava keldrisaalis) arutati üsna palju geoloogilisi probleeme, kuid kuulati ka reisimuljeid, vaagiti geoloogi eetika küsimusi ja vaieldi IME teemal. Eesti Geoloogia Seltsi loomisel 1989. aastal valiti Viktor Kõrvel selle aseesimeheks ehk asepresidendiks. 1990-ndate algul viis elukäik ta tagasi Kiievisse, kus ta oma iseloomule kohaselt tegutses aktiivselt Ukraina Eesti Seltsi esimehena.

Dimitri Kaljo 1998

Dimitri Kaljo (s. 12.10.1928) teeneks on TA Geoloogia Instituudist tugeva teadusasutuse loomine ja Eesti geoloogiliste uuringute maine ning usaldusväärsuse tõstmine maailmatasemele. 

Dimitri Kaljo, kolleegidele ja sõpradele lihtsalt Dim, oli Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi direktor 20 aastat (1969–89). Juba tosin aastat enne direktoriametit oli ta teadussekretärina ja teadusdirektorina instituudi elu üheks suunajaks. Õnneks ei piirdunud D. Kaljo tegevus vaid administraatorina instituudi hea käekäigu eest seisjana – samaaegselt kasvas ja arenes ta võimeka uurijana. Vahetult enne tööle asumist instituudis oli ta Tartu Ülikoolis kaitsnud kandidaaditööd Siluri ajastu rugooside kohta. Instituudis kujunes tema ümber juba uurimisgrupp, kes tegeles algul Eesti ja seejärel kogu Baltikumi Siluri mitmekülgse uurimisega. 1972. aastal pälvisid instituudi Siluriuurijad Eesti NSV riikliku preemia. Samast alusest kasvas välja D. Kaljo doktoritöö Siluri ökostratigraafia kohta, mida ta kaitses edukalt 1977. aastal Moskvas. Viimased 15 aastat on D. Kaljo uudseid isotoopgeoloogilisi meetodeid kasutades uurinud Ordoviitsiumi ajastu lõpu kliimamuutusi ja jäätumist. D. Kaljo pole üksnes võimekas juht ja edukas teadlane, vaid ka õiglane ja objektiivne kõigi kaastöötajate suhtes. Selle eest armastavad ja austavad teda siiani vist eranditult kõik, kellel on olnud võimalus temaga koos töötada. Töökaaslaste poolt Dimi 60-nda sünnipäeva õnnitluskaardile kirjutatud read „Ole meheks, et oled, kes oled ja lased meil olla, kes meie oleme“, vastab üsna täpselt tema ja kollektiivi vahelistele suhetele. 

Jättes siinkohal tähelepanuta paljud organisatsioonid, liidud, ühingud, komiteed ja komisjonid, kus D. Kaljo on tegev olnud, nimetame vaid, et 1983. aastal valiti ta Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia akadeemikuks, 2001 omistati tema juhitud kollektiivile taas Eesti Vabariigi teaduspreemia, 2002 pälvis ta Valgetähe teenetemärgi ja 2009 elutöö preemia.

Guido Paalme (1927–2004) 1997

Guido Paalme (10.04.1927–24.11.2004) oli Eesti mäeinsener. 

Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Reaalkooli ja 1951. aaastal TPI mäeosakonna. 1977. aastani oli G. Paalme juhtivatel ametikohtadel trustis Eesti Põlevkivi. Sel perioodil anti käiku Viru ja Estonia kaevandus ning Sirgala, Narva ja Aidu karjäär. Alates 1977. aastast töötas ta erinevates riigiasutustes, lahendades maavarade kaevandamise, keskkonnakaitse jm probleeme. 1990–95 oli ta keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna peaspetsialist ja maapõue talituse osakonna juhataja kohusetäitja ning juhtis samal ajal ka keskkonnaministeeriumi maavarade komisjoni tööd. 1995–98 oli ta maapõueosakonna juhataja. 1998–2000 oli G. Paalme keskkonnaministeeriumi nõunik, seejärel Riigikogu keskkonnakomisjoni konsultant. 

Tema tegevus- ja uurimisvaldkonnaks olid mäendus, maavarad ja nende kaevandamine, looduskeskkond ja selle kaitse. G. Paalme teadmised ja võimed leidsid rakendust "Vene-eesti mäenduse sõnastiku" (1969) kaasautorina ja toimetajana ning "Vene-eesti tehnika sõnaraamatu" (1975) kaasautorina. Ta osales Eesti geotoopide väljaselgitamisel ja nende kaitse korraldamisel, oli mitme Eesti Vabariigi õigusakti (maapõueseadus, keskkonnaregistri seadus jt) koostajate hulgas. 2001. aastal omistati G. Paalmele Valgetähe V klassi teenetemärk.

Sir Arvi-Hillar Parbo (1926–2019) 1996

Sir Arvi Hillar Parbo (s. 10.02.1926) on esimene eestlane, kes pärast II maailmasõda on saanud aadlitiitli. 

Arvi Hillar Parbo lapsepõlv ja esimesed kooliaastad möödusid Läänemaal. 1939. aastal asus ta õppima Tallinna Gustav Adolfi progümnaasiumi, kuid kooli sulgemise tõttu 1940. aastal õppis ta kaks aastat Tallinna Tehnikumis. Sõjapäevil lennuväe abiteenistusse värvatuna sattus ta Saksamaale, kus Lübecki põgenikelaagris õnnestus lõpetada gümnaasium. 1949. aastal emigreeris A. Parbo Austraaliasse, kus sai esialgu tööd kivimurrus. Saksamaal alustatud mäendusõpinguid jätkas ta Adelaide Ülikoolis, mille lõpetas 1956. aastal mäeinsenerina. Samal aastal alustas ta tööd Western Mining Corporation´i (WMC) kullakaevanduses. Selles firmas töötas ta 43 aastat – alustanud maamõõtjana tõusis ta firma peadirektoriks (1971–86), juhatuse esimeheks (1974–90) ja auesimeheks (1990–99). WMC oli A. Parbo juhtimisaastatel kolmas niklitootja maailmas, suur alumiiniumi, vase, uraani, kulla, väetise ja talgi tootja. 1987–92 oli A. Parbo Austraalia suurima kaevandamis-, nafta-, gaasi- ja transpordifirma Broken Hill PTY direktor ja juhatuse esimees. Pärast aktiivseid tööaastaid on A. Parbo kuulunud mitmesse Austraalia ja välismaa nõustamisühingusse. Teenete eest Austraalia tööstuse arendamisel andis kuninganna Elizabeth II 1978. aastal A. Parbole aadlitiitli. Eesti Vabariik autasustas teda 2001. aastal Valgetähe II klassi ordeniga. 

A. Parbo peab pensionipõlve Melbourne´is, on korduvalt külastanud Eestit, andnud nõu meie valitsusele, majandus- ja ärimeestele.

Kalju Kajak (1929–2011) 1996

Kalju Kajak (29.03.1929–20.08.2011) oli Eesti Geoloogiakeskuse kauaaegne tugisammas ja geoloogilise kaardistamise mentor. 

Kalju Kajak sündis Tartus, kus ta ka 1953. aastal lõpetas ülikooli geoloogiaosakonna ning jäi samasse õppejõuks. 1958. aastal kutsuti ta tööle vastloodud Eesti Geoloogia Valitsusse. Olenemata ametikohast ja -nimest, oli kõige olulisem ja teedrajavam tema tegevus Eesti ala geoloogilisel kaardistamisel. Kuigi K. Kajak oli spetsialiseerunud pinnakatte geoloogiale, oli ta asjatundja ka aluspõhjakivimite uurimisel ja kaardistamisel. Kuni 1975. aastani valminud Eesti keskmisemõõtkavalistest geoloogilistest kaartidest kannab enamus K. Kajaku pitserit. 1984. a omistati talle Baltikumi geoloogiliste kaartide sarja ühe autorina NSV Liidu riiklik preemia. Tema nõudliku käe all on üles kasvanud mitu põlvkonda kaardistajaid. Juba suurte kogemustega töötajana vormistas ta kogutud materjali ja oma tähelepanekud 1992. aastal magistritööks „Eesti kvaternaarigeoloogia põhijooni“. Oma tegevusaastate teisel poolel oli K. Kajakule südamelähedane geoloogiameti tutvustamine koolinoortele. Ta juhendas noorgeoloogide ringi, korraldas õppeekskursioone ja vabariiklikke kokkutulekuid. Väljaspool geoloogiat kuulus Kalju Kajaku süda malele. Malelahingutes oli ta kirglik võitleja ja võiduihaleja. Ta oli ka Keila maleklubi juht ja treener ning hinnatud malekohtunik. 

2006. aastal autasustas Eesti Vabariik Kalju Kajakut Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Asta Oraspõld (1926–2022) 1995

Asta Oraspõld (s. 14.01.1926) on Eesti geoloogide sõjajärgse põlvkonna rõõmsameelne ja entusiastlik õpetaja ja kasvataja. 

1945–92 oli Asta Oraspõld seotud Tartu Ülikooli geoloogia instituudiga. Ta õppis geoloogiaosakonna esimeses lennus (1945–50), oli siin aspirant (1950–53), vanemõpetaja (1953–55) ja dotsent (1956–92). 

Asta Oraspõld on 1953. aastast alates mitmele geoloogide põlvkonnale õpetanud settekivimite, maavarade ja regionaalgeoloogiaga seotud kursusi. Tema uurimistööd käsitlevad Eesti karbonaatkivimeid ja neis leiduvaid kivistisi. 1953. aastal kaitses ta Jõhvi, Keila ja Oandu lademe fauna ökoloogia küsimusi käsitlevat kandidaaditööd. Peale oma põhitegevuse õppejõuna on ta hakkama saanud ka geoloogia kateedri juhataja (1956–58) ja bioloogia-geograafiateaduskonna prodekaani (1962–64) ametikohustustega. Aususe ja otsekohesusega on ta võitnud oma õpilaste siira lugupidamise. 

2006. aastal tunnustati teda pikaajalise töö eest ülikooli väikese medaliga.

Nikolai Nikolajev (1906–2002) 1994

Nikolai Nikolajev (18.09.1906–09.05.2002) – kauaaegne Moskva Ülikooli professor, oli tunnustatud teadlane neotektoonika ja geomorfoloogia alal. Nikolai Nikolajev oli põline moskvalane, kelle poisikesepõlv möödus pöördelisel ajajärgul ja kel tuli juba varakult tööle asuda. Ta on leiba teeninud „Literaturnaja Gazeta“ fotograafina, giidina Tretjakovi galeriis, laborandina geoloogilistel ekspeditsioonidel. Kõrghariduse omandas ta Moskva Geoloogilise Luure Instituudis, kus ta pärast stuudiumi lõpetamist alustas tööd assistendina ning jõudis välja kateedri juhatajaks. 1937. aastal omistati talle avaldatud uurimuste põhjal geoloogiakandidaadi kraad. Sõja ajal ja pärast sõda olid ta huviorbiidis suurehitustega seotud insenerigeoloogilised probleemid. Ka tema doktoritöö (1944) käsitles regionaalseid insenerigeoloogilisi küsimusi. Sealt kasvas välja N. Liidu Euroopa-osa insenerigeoloogilise kaardi koostamine. N. Nikolajevi elutööks oli siiski uue teadusharu – neotektoonika – teoreetilise ja metodoloogilise aluse loomine ja selle eriala spetsialistide ettevalmistamine. 1964. aastast alates oli ta Moskva Ülikooli neotektoonika ja seismotektoonika laboratooriumi teaduslik juhendaja. Pingelise teadusliku ja organisatoorse tegevuse kõrvalt jätkus tal aega olla kursis kirjanduse ja kunstivallas toimuvaga. Paljudele Eesti geoloogidele oli ta heatahtlik ergutaja, õpetaja ja väitekirjade juhendaja või oponent.

Urve Miller (1930–2015) 1993

Urve Miller (s. 11.08.1930). 1993. aastal, kui Urve Miller Eesti Geoloogia Seltsi auliikmeks valiti, oli aeg, mil Eesti noortel avanes esmakordselt võimalus raja taha õppima minna. Rootsis leidsid nad Urve Milleri näol energilise abistaja ja toetaja. Paljudel Eesti geoloogidel oli tänu temale võimalus töötada lühemat või pikemat aega Stockholmis. U. Miller on lugenud erialakursusi Tartus alates 1993. aastast ja 1999–2002 töötas ta Tartu Ülikoolis külalisprofessorina. 

Urve Miller kuulub nende eesti soost tippteadlaste hulka, kes said hariduse võõrsil. Ta lõpetas Stockholmi Ülikooli 1957 ja kaitses filosoofiadoktori kraadi 1977. aastal Lundis. 1957–85 töötas ta Rootsi Geoloogiateenistuses, kus veidi üle 20 aasta oli mikropaleontoloogia laboratooriumi juhataja. Samaaegselt oli ta õppejõud Uppsala, Lundi, Göteborgi ja Stockholmi Ülikoolis (viimases 1982–95 dotsent ja aastast 1995 professor). Urve Milleri põhiline teadustöö hõlmab keskkonnaajalugu ja mikropaleontoloogiat, kusjuures peamiseks uurimisobjektiks on ränivetikad. Ta on juhatanud paleoökoloogia-alaseid uurimistöid Stockholmi Ülikoolis, publitseerinud üle saja teadusliku artikli, on väsimatu teadusorganisaator, juhendanud uurijaid üle kogu maailma ning koostanud või toimetanud hulgaliselt kogumikke, sealhulgas Euroopa Nõukogu koostöövõrgustiku PACT Eestit ja Baltikumi käsitlevaid köiteid. Tänuväärse koostöö eest Eesti teadlastega, eriti noorte teadlaste täiendõppe korraldamise ja juhendamise eest on Urve Miller pälvinud Karl Ernst von Baeri medali (1992), Valgetähe teenetemärgi (2001) ja Eesti Eluteaduste Hoidja auhinna (2011).Viimast auhinda antakse välja tunnustusena eesti bioloogilise kultuuri loojale ja hoidjale.

Kalevi Kauranne (1927–2011) 1992

Leevi Kalevi Kauranne (24.07.1927–12.07.2011) oli silmapaistev Soome geoloog ja aktiivne Eesti-Soome ühistöö edendaja geoloogia vallas. 

Kalevi Kauranne kuulus nende meeste põlvkonda, kelle kooliaega ja noorust varjutas II maailmasõda. Lõpetanud 1946. aastal Lahti gümnaasiumi, asus ta geoloogiat õppima, töötades samal ajal Lahti saeveskis ja Outokumpu vasekaevanduses. Siinse moreeni mineraloogilise koostise uurimisest sai ka tema ülikooli lõputöö. Moreeni geokeemiline uuring oli esimene omataoline kogu maailmas. Järgnesid tööaastad Soome Geoloogiateenistuses (1952–60), Teede- ja Vesiehitusvalitsuses (1960–67) ning abiprofessorina Tampere Tehnikaülikoolis (1967– 73). Uus teenistus ja väljakutse ootasid teda aga taas Geoloogiateenistuses, kuhu ta 1973. aastal tuli geokeemia osakonna juhatajaks. 1980. aastal sai temast Soome Geoloogiateenistuse peadirektor, kust ta 1991. aastal pensionile siirdus. 

K. Kaurase energiline tegevus ning rahvusvahelised sidemed tõstsid Soome Geoloogiateenistuse üheks paremaks Euroopas. Teadustöö teemad leidis ta oma töökohtadelt, olgu selleks siis Outokumpu moreenide geokeemia, teedeehituses kasutatava kivimmaterjali vastupidavus või Soome Geoloogiateenistuse ajalugu (2010). Kutsetöö kõrvalt jõudis ta olla Espoo sõjaveteranide koori esimees ja koori kontsertmatkade korraldaja nii Soomes kui välismaal. Eestiga sidusid Kalevi Kaurast isiklikud kontaktid siinsete geoloogidega ja mitmed Läänemere geoloogilist arengut käsitlevad ühisprojektid.

Valdar Jaanusson (1923–1999) 1991

Valdar Jaanusson (30.06.1923–08.08.1999) oli koolipoisina veel tänapäevalgi tuntud Gustav Adolfi loodusteaduste ringi (GALR-i) üks looja ja juhtfiguur. Etteruttavalt võib öelda, et veel kaks kunagist selles ringis kaasalööjat (A. Rõõmusoks ja D. Kaljo) on valitud EGEOS-e auliikmeks. Lõpetanud sõja alguses gümnaasiumi, õppis ta aasta Tallinna Tehnikaülikoolis ja teise Tartu Ülikoolis. 1944. aastal jõudis V. Jaanusson sõjapõgenikuna Rootsi, kus ta üle 20 aasta oli seotud Uppsala Ülikooliga. 10 aastat (1946–56) oli ta sealse paleontoloogiainstituudi assistent, lõpetas 1952 geoloogiaõpingud ja kaitses 1957. aastal doktoritööd Rootsi Ordoviitsiumi ostrakoodide kohta. Seejärel töötas dotsendina ja professori kohusetäitjana. 1967. aastast alates töötas ta Rootsi Riikliku Loodusmuuseumi (Naturhistoriska Riksmuseet) paleozooloogia osakonnas, olles 1982–89 osakonnajuhataja-professor. Valdar Jaanussonil säilisid võõrsil olles sidemed Eestiga ja Eesti juhtivate geoloogiateadlastega – oma koolivendade ja sõpradega. Ka paljud tema teadustööd on valminud Eesti materjalil. 

Valdar Jaanusson oli tõenäoliselt rahvusvaheliselt tuntuim eestlasest geoloog, maailma üks juhtiv Ordoviitsiumi ajastu spetsialist. 1991. aastal, kui valiti esimesi Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeid, kuulus V. Jaanusson nende hulka. *1990 auliikmed on esitatud nimetamise aasta järgi.

Karl Müürisepp (1907–1996) 1990

Karl Müürisepp (01.08.1907–28.02.1996) – Eesti Geoloogia Seltsi esimene auliige – väsimatu ja kohusetruu töömees, erakordselt tagasihoidlik ja heatahtlik kolleeg. 

K. Müürisepp sündis Viljandimaal oma vanemate üheteistkümnenda lapsena. Ta õppis Heimtali vallakoolis, Viljandi maakonnagümnaasiumis ja Tallinna Tehnikumis, mille lõpetas 1931. aastal tehnik-maamõõtjana. Järgmised 10 aastat möödusidki põllutööministeeriumis joonestaja ja maamõõtja ametis. 1936. aastal astus ta Tallinna Tehnikaülikooli, mis aga sõja puhkemise tõttu jäi lõpetamata. 1941. aasta augustist kuni 1944. aasta lõpuni oli K. Müürisepp Punaarmee võitlejana sõjaväljal. 

Sõjajärgsetel aastatel töötas K. Müürisepp markšeiderina „Eesti Fosforiidis“, lõpetas 1948. aastal poolelijäänud õpingud ning astus aspirantuuri TA Geoloogia Instituudi juures. Kandidaaditööd „Oobolus-liivakivi ja temas leiduvate oobolus-konglomeraatide geoloogia selgitamine“ kaitses ta 1952. aasta mais. Sestpeale oli K. Müürisepa töö ja tegevus seotud TA Geoloogia Instituudiga, kus ta vaheldumisi täitis sektorijuhataja, teadussekretäri ja teadusdirektori kohustusi. Vaid aastatel 1957–59 oli ta valitsuse otsusega määratud äsjaloodud Geoloogia Valitsuse juhatajaks, kuid oli samal ajal osalise koormusega sektorijuhataja ka Geoloogia Instituudis. K. Müürisepa aegumatu väärtusega elutööks on kindlasti „Eesti geoloogilise uurituse“ referaatkogumike koostamine ja trükkitoimetamine. 1983. aastal K. Müürisepp pensioneerus, kuid see ei tähendanud tema tööalase tegevuse lõppemist. Samal ajal alustatud „Eesti Ürglooduse raamatu“ koostamisel oli ta suurte rändrahnude uurija ja mõõdistaja Virumaal, Harjumaal ja veel 84 aastasena(!) Järvamaal. Veel peab mainima K. Müürisepa kodu-uurimuslikku tegevust, geoloogiahuviliste noorte õpetamist ning geoloogiliste matkade ringi juhendamist Laste Ekskursiooni- ja Turismi Keskmajas (1977–83).