Juho Kirs 2020
Juho Kirs. Juho. Kümnete ja kümnete, sestap ka sadade Tartu ülikoolis geoloogiat studeerinute Õpetaja ja Sõber. ÕS. Nagu aluskorrakivimite petrograafia õigekeelsussõnaraamat – õigeid vastuseid täis ning alati valmis end huvilistele ja abivajajatele avama!
Ilmselt on Juho näol tegemist Eesti geoloogiamaastiku ühe kõige vähem iseka nähtusega üleüldse. Selline isetu omadus kipub aga end vist lõpuks ajapikku ka ära tasuma, eriti kui juhtud lisaks oma sõbralikule meelele olema ka nii umbes pool sajandit üks pädevaimaid aluskorrakivimite ja geokeemia teadlasi Eestis ... Juho Kirs – Eesti Geoloogia Seltsi auliige 2020!
Anne Põldvere (1954–2020) 2019
Valter Petersell (1933–2021) 2018
Aasa Aaloe 2017
Aasa Aaloe (s. 27.10.1941) on seltsi juhatuse liikme, sekretäri ja tegevliikmena jäädvustanud erakordse järjekindlusega Eesti geoloogilise uurimise ajalugu nii teatmikesse kui erialastesse trükistesse.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1967. aastal töötades seejärel Tartu Ülikooli mineraloogiakabinetis röntgenstruktuurialaste uuringutega. 1969– 2001 oli ta teadustöötaja Teaduste Akadeemia/Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi litoloogia ja maavarade geoloogia sektoris. Alates 2001. aastast on ta instituudi teaduskogude osakonna spetsialist.
Aasa Aaloe on hinnatud kui mitmete geoloogiliste trükiste koostaja ja toimetaja. 1995. ja 2016. aastal ilmusid Aasa koostatud biograafilised teatmikud, kus käsitletakse süsteemselt Eesti geoloogilise uurimisega tegelenud isikute panust alates 19. sajandist.
Kalle Suuroja 2016
Kalle-Mart Suuroja (s. 03.10.1945) on Eesti tuntuim geoloog-kaardistaja ja meteoriidikraatrite uurija ning väsimatu geoloogia populariseerija.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1969. aastal ja asus tööle Eesti Geoloogia Valitsusse/Geoloogiakeskusesse, kus tema põhitööks on olnud geoloogiline kaardistamine. Kaardistamistööde käigus avastas ta Kärdla ja Neugrundi meteoriidikraatri struktuurid ning püstitas nende tekke hüpoteesi. KalleMart Suuroja magistri- ja doktoritöö käsitleb nende meteoriidikraatrite ehituse uurimist. 1997. aastal valmis tema koostatud Eesti aluspõhja geoloogiline kaart mõõtkavas 1:400 000 koos seletuskirjaga. Samuti tuntakse teda kui Kärdla mineraalvee avastajat ning Eesti rändrahnude, maavarade (põlevkivi, lubjakivi, graniit, mineraalvesi, polümetallid), tektooniliste rikete, kergete, pealenihete ja glatsiotektooniliste nähtuste innustunud uurijat. Geoloogi töö kõrvalt on ta korraldanud Arbavere välibaasi (loodi 1972. aastal) väljaehitamist ja sealsete puursüdamike hoidu.
K.-M. Suuroja on osalenud paljudel geoloogilistel ekspeditsioonidel Venemaa põhjaaladel, Norras jm. Tema sulest on ilmunud loodust tutvustavaid artikleid, lühijutte, raamatuid, novelle ja kuuldemänge ning ta on olnud ka loodussündmust kajastava filmi „Kaali saladus“ kaas-stsenarist. Ta on aktiivselt osalenud Eesti kivimeid tutvustavate ekspositsioonide loomisel ja täiendamisel ning aidanud koostada üldhariduslike koolide õppekogusid. Ta on esinenud erinevate huvigruppide üritustel looduslikke protsesse tutvustavate ettekannetega, kirjutanud rohkelt artikleid Eesti ajakirjadele ning rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjadele.
K.-M. Suuroja on korraldanud ligi 25 aastat Eesti Geoloogiakeskuse Aprillikonverentsi. Ta on oodatud giid Looduse Omnibussi retkedel.
Elmar Lugus 2015
Elmar Lugus (s. 11.03.1931) on mitmekülgne maavarade uurija, kogenud ekspert ja Eesti Maavarade Komisjoni kauaaegne teadussekretär, kes oma aktiivse tegevusega on panustanud Eesti maavarade uurimise ja kasutamise suunamisse ning geoloogiateenistuse arendamisse.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1955. aastal ja töötas seejärel kuni 1958. aastani Tšita Geoloogia Valitsuses rauamaagi otsingutel. 1958–91 töötas ta erinevatel ametikohtadel Eesti Geoloogia Valitsuses: 1958–66 oli vanem- ja peageoloog Kohtla-Järvel, 1966–84 Eesti Geoloogia Valitsuse juhataja asetäitja ning 1984–91 tootmistehnilise osakonna ja metoodilise rühma juhataja. Alates aastast 1991. töötas ta Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi maapõue osakonnas, kus oli kuni 1995. aastani ka Eesti Maavarade Komisjoni teadussekretär. Alates 2004. aastast on ta tegutsenud OÜ Inseneribüroo STEIGER konsultant-eksperdina.
Eesti geoloogiateenistuse arendamisel panustas Elmar Lugus uue tehnika ja tehnoloogia juurutamisse, laboratoorse baasi edendamisse, maavarade uuringute juhendamisse ning geoloogilise kaardistamise korraldamisse.
Peep Kildjer 2014
Peep Kildjer (s. 09.06.1942) on aktiivselt osalenud Eesti Geoloogia Seltsi juhtimises ja organisatsiooni põhitegevuste korraldamises selle asutamisest peale.
Ta lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1969. aastal ja töötas aastatel 1968–74 grupijuhina projekteerimisinstituudis Eesti Projekt, seejärel 1974–81 peageoloogina, osakonnajuhatajana ja majandusdirektorina instituudis Eesti Maaehitusprojekt ning 1982–97 brigaadijuhina ja 1997–2011 geoloogia osakonna juhatajana Riiklikus Ehitusuuringute Instituudis.
Peep Kildjer oli aastatel 1994–98 seltsi asepresident. Ta on olnud pikaajaliselt Eesti Geoloogia Seltsi juhatuse ja volikogu liige. Tema juhtimisel korraldati vestlusõhtuid ja tegutses diskussiooniklubi. Ta osales edukalt seltsi bridživõistlustel ja üliõpilaste teadustööde konkursside korraldamises. Tema juhtimisel ja initsiatiivil koostati kutsestandard puurijatele ja puurmeistritele ning alustati esmakordselt Eestis puurijate koolitamist.
Rein Einasto 2014
Rein Einasto (s. 07.07.1934) on tunnustatud paekivi uurija, kes viljeleb mõjukaid ideid ja populariseerib väsimatult Eesti geoloogiat.
Tartus sündinud, kasvanud ja keskhariduse omandanud Rein Einasto lõpetas Tartu Ülikooli geoloogia osakonna 1957. aastal. Samast ajast kuni 2003. aasta lõpuni oli ta teadustöötaja Teaduste Akadeemia (praegu Tallinna Tehnikaülikool) Geoloogia Instituudis. Kohakaasluse korras töötas ta 1990. aastal Eesti Vabariigi Riigikantseleis, 1991–96 teaduskonsultandina Tallinna Paekivitoodete Tehases ning 1996–97 geograafia õpetajana Paldiski põhikoolis.
Rein Einasto oli aastatel 2002–14 Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogia ja keskkonnaõpetuse professor, alates 2014. aastast on ta emeriitprofessor. Ta on uurinud Ordoviitsiumi ja Siluri platvormsete paelasundite stratigraafilist liigestust ja litoloogiat, settebasseinide paleogeograafiat, faatsiesi ning sedimentatsiooni tsüklilisust. Ta on Baltika paleomandri ääremere fatsiaalsete mudelite looja, mitme monograafia kaasautor, noorte kaasaja ja suunaja ning viljakas geoloogia populariseerija.
Rein Einasto on paekivi kui Eesti rahvuskivi mõtte algataja, väärtustaja ja väsimatu tutvustaja. Tema tegevust on tunnustatud 1972. aastal riikliku preemiaga (kui monograafa “Eesti Silur” üks autor), 2007. aastal missiooniinimeseks nimetamisega, 2010. aastal Eerik Kumari looduskaitsepreemiaga ja 2012. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Helle Perens 2011
Helle Perens (s. 31.03.1941) on Eesti rahvuskivi – paekivi – väsimatu uurija ja propageerija.
Tallinnas sündinud, kasvanud ja keskhariduse omandanud Helle Perens lõpetas Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna 1964. aastal. Kogu tema tööelu on möödunud Eesti Geoloogiakeskuses. Esimestel aastatel töötas ta noores ja aktiivses aluskorrakivimite uurimise rühmas. 1970. aastast alates on ta aga geoloogilise kaardistamise käigus puutunud kokku valdavalt Siluri ladestusse kuuluvate paekividega. Ta on uurinud Siluri karbonaatsete kivimite stratigraafiat ja litoloogiat, osalenud Baltikumi Siluri litofatsiaalsete kaartide koostamisel.
Teaduslike probleemide kõrval nägi Helle Perens paekivis ka selle dekoratiivsust ja ilu ning aegamööda kujunes temast paekivi tuline propageerija. Sajandivahetuse kümnekonna aasta jooksul ilmus ajakirjades „Eesti Loodus“ ja „Keskkonnatehnika“ hulgaliselt tema kirjutisi erinevate paekivitüüpide kohta ja soovitusi igas maakonnas (isegi vallas) kasutada kohalikku kivi. 1995. aastast alates oli tema uurimisteemaks paekivi ehituslike omaduste hindamine. Ligi 15 aasta töö on andnud meile kohustuslike geoloogiliste aruannete kõrval neljast raamatust koosneva monograafilise uurimuse „Paekivi Eesti ehitistes“ I–IV (2003, 2004, 2006 ja 2010), millele lisandus 2012. aastal „Looduskivi Eesti ehitistes“. Paekivi värvivarjundites ja mustris on ta näinud huvitavaid motiive ning lõigatud ja lihvitud paeplaati delikaatselt töödeldes on ta loonud kümneid kordumatuid taieseid – paepilte.
Selle ulatusliku ja hindamatu väärtusega töö kõrvalt on Helle leidnud aega ja tahtmist korraldada paenäitusi (ka välismaal), lugenud paekivi ehituslikke omadusi käsitlevaid loenguid Kunstiakadeemias, konsulteerinud ajaloolasi ja kunstiajaloolasi, arhitekte ja restauraatoreid. Oma vaiksel ja tagasihoidlikul moel, järjekindlalt tegutsedes on Helle sümpaatia ja armastus paekivi vastu viinud põhjalike uurimusteni ja huvitavate kunstiliste tulemusteni.