Rein Raudsep (1940–2022) 2010

Rein Raudsep (s. 01.12.1940) on sündinud Tallinnas, keskhariduse saanud Raplas (1959) ja kõrghariduse geoloogia erialal Tartu Ülikoolis (1965). 

Ligi 25 aastat töötas ta Eesti Geoloogiakeskuses tegevgeoloogina, aastatel 1990–99 teadusdirektorina. R. Raudsepa töövaldkonnaks oli Eesti fosforiidileiukohtade otsingud ja oobolusfosforiidi litoloogia, koostise jms uurimine. 1975–78 töötas ta Alžeerias, samuti fosforiidi otsingugrupi juhina. Fosforiit oli ka tema kandidaadiväitekirja (1984) teemaks – „Rakvere fosforiidirajooni tootsa kihindi litoloogia“. R. Raudsepa fosforiidiuuringud toimusid nn fosforiidisõja eel ja ajal, mistõttu selles „sõjas“ langes temale kohustus teha selgitusitööd ja geoloogide hea nime eest välja astuda. Sajandivahetusel, mil senises süsteemis tuli palju asju lammutada ja uues vormis ning uue sisuga üles ehitada, sai Rein Raudsepast Keskkonnaministeeriumi ametnik. Ta on täitnud seal maapõue osakonna juhataja, keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja ning keskkonnakorralduse nõuniku kohustusi. 

R. Raudsepa rikkalikud kogemused on tal lubanud edukalt tegutseda mitmes komisjonis ja organisatsioonis: aastast 1990 on ta Eesti Maavarade Komisjoni liige, aastast 1992 Eesti Rahvusliku Geoloogia Komitee liige, aastast 1995 Euroopa Geoloogiliste Mälestiste Kaitse Assotsiatsiooni (ProGEO) volikogu liige, aastast 2005 Euroopa Geoloogia Seltside Assotsiatsiooni president. 1998–2002 oli ta Eesti Geoloogia Seltsi president ning 2002 valiti ta paeliidu vanemaks. 

Rein Raudseppa teame alati korrektse ja pigem asju põhjalikult kaaluva kui emotsiooni ajel tegutseva kolleegina. Tema tegevust on tunnustatud K. E. von Baeri mälestusmedaliga (1988).

Vello Klein 2009

Vello Klein (s. 09.12.1943) on Eesti Geoloogia Seltsi asutajaliige ja täitis seltsi presidendi kohustusi aastatel 1994–98. See periood langes kokku ka tema esimeste tööaastatega Eesti Geoloogiakeskuse direktorina (1993–2009). Vaatamata kahele uuele väljakutsele korraga, suutis ta mõlemaga edukalt toime tulla. 

Vello Klein on sündinud Raplamaal Lelles, lõpetanud Tallinna 20. Keskkooli ja Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna 1970. aastal. Tema ülikooliõpinguid katkestas kolm aastat kestnud sõjaväeteenistus, pärast mida jätkus tal – juba pere kõrvalt – tahtmist ja jõudu stuudium lõpetada. Seejärel töötas ta 13 aastat Eesti Geoloogia Valitsuses, kus ta nii temaatilises rühmas kui aluskorra kaardistamise jaoskonna juhatajana tegeles Eesti kristalse aluskorra kivimite uurimisega. Aluskorrakivimid olid tema uuringute sisuks ka TA Geoloogia Instituudis töötades (1983–93). Siin valmis ka kandidaaditöö „Svekofennia metamorfne kompleks Põhja-Eesti aluskorras“, mille kaitsmine toimus 1986. aastal Leningradi Ülikoolis. Tundliku ühiskondliku närviga ja isamaalise hoiakuga elas ta aktiivselt kaasa ühiskonnaelu muutustele 1980–90-ndate vahetusel. 1993. aastal valiti V. Klein Eesti Geoloogiakeskuse direktoriks. 16 aastat juhtis ta seda asutust läbi muutuste ja raskuste. Pärast direktoriametist loobumist on ta Geoloogiakeskuse nõunik. Igas tegevuses ja ametis iseloomustab Vellot korrektsus, vastutuse tunnetus ning aus ja õiglane suhtumine kaastöötajatesse.

Väino Puura (1935–2018) 2008

Väino Puura (s. 06.08.1935) on Eesti geoloogide sõjajärgse põlvkonna üks säravam esindaja, kelle teenistuskäik on astunud ainult ülesmäge. Pärast ülikooli lõpetamist 1959. aastal töötas ta 20 aastat ENSV Geoloogia Valitsuses, täites temaatilise rühma juhi ja Keila ekspeditsiooni peageoloogi kohustusi. Töö kõrvalt valmis tal 1974. aastal kandidaaditöö Balti kilbi lõunanõlva ehituse kohta. Järgmise, ligi 20 aastase perioodi jooksul oli ta TA Geoloogia Instituudi maavarade geoloogia sektori ja maavarade osakonna juhataja ning aastatel 1990–95 instituudi teadusdirektor. Aastast 1994 on V. Puura põhitegevus kulgenud Tartu Ülikooli geoloogia instituudis, algul erakorralise, seejärel korralise ja 2000. aastast emeriitprofessorina. V. Puura uurijategevuses võib eristada kolme põhisuunda: regionaalgeoloogia ja tektoonika, maavarade geoloogia ja meteoriidikraatrite kivimite petroloogia. Ta on juhendanud ka kolme sama temaatilise suunitlusega doktoritööd ning rohkem kui kümmet kandidaadi- ja magistritööd. 1984. aastal pälvis Balti vabariikide geoloogide töörühm, kuhu kuulus ka V. Puura, NSV Liidu riikliku preemia geoloogiliste kaartide komplekti koostamise eest. 

V. Puura teadus-organisatsiooniline tegevus algas Eesti Teadlaste Liidu juhatuses ja jätkus Eesti Teadusfondis. Viimastel aastatel on ta projektipõhiselt uurinud Eesti doktoriõppe kvaliteeti, tulemuslikkust ja jätkusuutlikust. 

V. Puurat on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

Enn Pirrus (1935–2016) 2006

Enn Pirruse (s. 24.11.1935) elutööks on olnud kolme raske koorma vedamine – sektorijuhataja amet (1974–92) ja aastatepikkune Eesti vanimate settekivimite uurimine TA Geoloogia Instituudis, rakendusgeoloogide õpetamine ja kasvatamine TTÜ Mäeinstituudis ja „Eesti Ürglooduse raamatu“ koostamine. 

Esimest koormat vedas ta kahasse kolleeg Kaisa Mensiga, kui 1960-ndate lõpus võeti Vendi ja Kambriumi settekivimite uurimine instituudi tööplaani. Selleks ajaks oli tal kaitstud kandidaadiväitekiri Eesti viirsavide kohta (1966). 1980-ndate lõpuks oli Vendi ja Kambriumi kivimite uuritus viidud kõrgele kaasaegsele tasemele ja Enn Pirrusest kujunenud selle suuna tunnustatud spetsialist. Vendi ja Kambriumi litogeneesi küsimustes kaitses ta 1989. aastal Leningradis doktoriväitekirja. 

Uus etapp E. Pirruse tegevuses algas tema valimisega TTÜ rakendusgeoloogia professoriks. See oli väga pingeline periood, sest lugeda tuli praktiliselt kõiki geoloogilisi distsipliine nii mäe- kui ehitusinseneridele ja seda nii eesti kui vene õppekeelega gruppidele. 1998. aastal alustati TTÜ mäeinstituudis rakendusgeoloogide koolitamist, kus E. Pirruse käe all on õppinud enam kui 50 selle eriala üliõpilast. Sel perioodil jõudis ta avaldada kolm õpikut – „Maavarade geoloogia“, „Eesti geoloogia“ ja „Settekivimite litifitseerumine“. 

Õppetööst vabadel suvekuudel kogus ta välitööl materjali „Eesti Ürglooduse raamatu“ tarbeks. Suurte rändrahnude andmestik ilmus 2009. aastal raamatuna „Eestimaa suured kivid“. Praegugi seab ta oma puhkusereise nii, et teele satuks mõni ülevaatamist vajav probleemne objekt. E. Pirruse looduskaitselist tegevust hinnati 2005. aastal Eerik Kumari preemiaga. 

Geoloogide hulgas ja mitmes teiseski sõpruskonnas on ta oodatud partner malelaua taga. Laia silmaringi ja arenenud huumorimeelega hea ja mõistva suhtlejana on ta kolleegide ja üliõpilaste hulgas suurt lugupidamist pälvinud.

Anto Raukas (1935–2021) 2005

Anto Raukas (s. 17.02.1935) on Eesti Geoloogia Seltsi üks looja ja esimene president (1989–94). 

Antot on jätkunud poliitikasse ja spordiellu, õigusloome valdkonda ja kultuuriellu, keskkonnakaitsesse ja turismiliikumisse, üliõpilaste ja noorteadlaste kasvatamisse. Anto lõpetas Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna 1958. aastal ja juba 1962. aastal oli tal kandidaaditöö kaitstud. 

1965. aastal sai temast TA Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia sektori juhataja, 1972. aastal kaitstud doktorikraad tegi temast N. Liidu noorima geoloogiamineraloogiadoktori ja 1977.aastal sai temast noorim ENSV Teaduste Akadeemia liige. Anto on kiire ja osava sulega – tänaseks on tema kirjutiste arv tõenäoliselt juba üle 2000, tema koostatud ja toimetatud monograafiaid, kogumikke ja brošüüre on kogunenud kõvasti üle 100, juhendatud doktori-, kandidaadi- ja magistritöid vähemalt paarkümmend. Ka Anto ühiskondliku töö redel on väga pikk – ameteid sellel on 150 ja 200 vahel ja ta on võtnud neid ikka 5–10 kaupa. Kogu suure koormuse juures teame Antot ikka optimistlikuna, heatujulisena, naeratavana, sõna sekka ütlevana, lohutavana, naljatlevana, abistavana, ärakuulavana, nõuandvana, kiirustavana... 

1991, 1996 ja 2003. aastal omistati A. Raukasele EV teaduspreemiad, 1998. aastal E. Kumari looduskaitsepreemia ning 1998. aastal Valgetähe III klassi teenetemärk. Anto töö ja elu, tööelu ja elutöö on põhjalikult kokku võetud raamatus „Väljavõtted käidud teest“ (2010).

Algimantas Grigelis 2004

Algimantas Grigelis (s. 11.05.1931) on Leedu Teaduste Akadeemia liige (1994) ja Vilniuse Ülikooli emeriitprofessor. Ta on sündinud Kaunases, lõpetanud Vilniuse Ülikooli (1954) ja kogu oma elu pühendanud Leedu geoloogia arendamisele. Algimantas Grigelis on tuntud mitmekülgse geoloogina ja energilise organisaatorina. Ta on juhtivaid stratigraafe-paleontolooge Baltikumi Mesosoikumi setete alal. 1981. aastal kaitstud doktoritöö käsitleski Balti Juura foraminifeere ja biostratigraafiat. Hiljem pühendus ta meregeoloogiale ja geoloogia ajaloole. Algimantas Grigelis on ajakirja „Baltica“ pikaajaline toimetaja. 1992–2004 oli ta Vilniuse Ülikooli professor. 

A. Grigelis on tuntud suurepärase organisaatorina. Leedu geoloogia instituudi direktori ametis aastatel 1964–77 ehitas ta üles tugeva uurimisasutuse. Üle 20 aasta oli ta Balti regionaalse stratigraafilise komisjoni esimees. A. Grigelis oli ka kollektiivi juht, kellele 1984. aastal omistati NSVL riiklik preemia Baltimaade geoloogiliste kaartide komplekti eest. Kõrvalepõikena võiks mainida, et sellesse kollektiivi kuulus ka kolm Eesti geoloogi, kellest kaks (K. Kajak ja V. Puura) on samuti valitud EGEOS-e auliikmeks. 

A. Grigelise teaduslikus panuses on üle 500 artikli, mitu monograafiat ja hulgaliselt toimetatud töid.

Arvo Rõõmusoks (1928–2010) 2002

Arvo Rõõmusoks (17.01.1928–26.11.2010) – Eesti geoloogide õpetaja ja kasvataja 20. sajandi II poolel. 

Arvo Rõõmusoks ehk Proff oli Tartu Ülikooliga seotud 1947. aastast, kui ta alustas siin geoloogiaõpinguid, kuni oma lahkumiseni 2010. aastal. Juba ülikooli astudes oli tal geoloogias hea ettevalmistus, millele olid aluse pannud Gustav Adolfi loodusteaduslik ring (GALR), ühised geoloogilised retked Tallinna ümbruses koos veidi vanemate geoloogiahuviliste sõprade Ralf Männili, Valdar Jaanussoni, Kuno Thomassoni ja teistega ning osalemine ETTUK-i (Eesti NSV Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituut) välitöödel.  

Pärast ülikooli lõpetamist 1952. aastal sai temast geoloogia kateedri vanemõpetaja, 1956–68 jätkas dotsendina ja 1969. aastast kuni pensioneerumiseni 1993. aastal professorina. Ka emeriitprofessorina osales ta instituudi töödes ja tegemistes. Tema paleontoloogia, ajaloolise geoloogia või Eesti aluspõhja geoloogia loengud olid huvitavad, hästi jälgitavad ja kuulatavad. Tudengitele mõjus ta alati väärikana ja sisendas mõningast aukartust, teda austati ja temast peeti lugu. A. Rõõmusoksa teadustöö oli seotud Eesti Ordoviitsiumi stratigraafia ja paleontoloogiaga, mis vahekokkuvõttena vormus 1968. aastal Moskvas kaitstud doktoritööks „Viru ja Harju seeria (Ordoviitsium) stratigraafia Eesti NSV-s“. 1983. aastal ilmunud „Eesti aluspõhja geoloogia“ on siiani paljudele geoloogidele heaks käsiraamatuks. 

Viljaka teadusliku ja pedagoogilise tegevuse eest on teda tunnustatud K. E. von Baeri medaliga (1980) ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2001).

Roland Gorbatschev 2002

Roland Rostislav Gorbatschev (ka Gorbatšev) (s. 18.01.1931) on eesti päritolu rootsi geoloog, Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige (1982), Euroopa Akadeemia liige (1992) ja Uppsala Ülikooli audoktor (1998). 

R. Gorbatschev on sündinud Tallinnas. II maailmasõja päevil põgenes Saksamaale, kus 1949. aastal lõpetas Augsburgi Eesti gümnaasiumi. Seejärel siirdus Rootsi, kus töötas lühiajaliselt töölisena turbatööstuses ja jalgrataste vabrikus, nõudepesijana, firmas „Pharmacia“ ja mujal, et teenida raha ülikoolis õppimiseks. R. Gorbatschev lõpetas Uppsala Ülikooli filosoofiateaduskonna 1955. aastal ja jäi ülikooli juurde tööle, kus tõusis assistendist professori kohusetäitjaks (1972). Aastatel 1968–72 oli ta riigigeoloog Rootsi Geoloogiateenistuses, 1970. aastal viibis külalisprofessorina Saudi Araabias. 1973. aastal siirdus ta Lundi, kus 1996. aastani oli Lundi Ülikooli petroloogia ja eelkambriumi geoloogia professor. 

R. Gorbatschevi uurimisalaks on olnud kristalse aluskorra magma- ja moondekivimite petroloogia ja mineraloogia ning regionaalgeoloogiline kaardistamine. Lundi-perioodil keskendus ta enam geodünaamikale ning mäetekkeprotsesside modelleerimisele. Side sünnimaaga ja siinsete kolleegidega taastus 1980-ndate aastate lõpus. Ta on kaasa aidanud Eesti noorte geoloogide enesetäiendamisele välismaal ning abistanud siinseid geolooge liitumisel välisprojektidega.